Möödunud esmaspäeval asusime siis jõulude suunas teele. Esmalt sõitsime Leanika ja Martteniga Võhmasse, vahetasime seal autot ja liikusime edasi Tallinnasse. Jõudsime kohale suure varuga, nii et käisime veel Prismas ja Hessis- ma ei saa aru, miks ma üldse üritasin mingi venelasega seal rääkida. Ta isegi ei kuuland mind ära, näitas ainult teise kohviku peale. Okei, got it, sealt cappuccinot ei saa. Siis läksime korteri juurde, teised läksid sisse vedelema ja me L-ga mõtlesime, et läheme vaatame lähedalolevasse Rimisse. Nende Tallinna korter on praktiliselt meres laevade kõrval.
Igatahes kuna ilm oli nii tuuline, siis tõotas tulla lainetav sõit. L veidi paanitses, et tal hakkab paha, ja nii me siis otsustasimegi, et ei lase laeval meid kõigutada, vaid kõigutame ise seda laeva- võtsime siis mõlemad purgi vägilaste jooki ja istusime korraks mingi pingi peale maha.. Ma ei tea, kas L leidis selle koha teadlikult või ei, aga igatahes meie ees oli mingi väike restoran-laevake, kust tuli lausa muusikat. Siiski kaua paigal püsida ei saanud ja nagu kellavärk jõudsime täpselt teistega samal ajal auto juurde.
Hommikul pidime L-ga juba 9st ärkama, sest jah seal ju inimesed for riilz puhkavad pühadel ja kõik kohad pandi kl 12 päeval juba kinni. Mike näitas meile siis enam-vähem suuna kätte ja noh tuleb välja, et nad elavad nüüd ikka väga kesklinnas. Õnneks sadas kaubamajas lund, rohkem polegi vaja.
Mul saab nüüd jaks kohe-kohe otsa. Korralik romaan juba kirja panud. Igatahes järgmisel päeval tulime tagasi. Jõudsime päris öösel ja jäime L-i korterisse ööseks. Sellele kui ma L-le mainisin, et meil on ka kodus samasugune tekikott järgnes millegi pärast paariminutiline naeruteraapia. Järgneval hommikul käsisime natuke Tallinna poodides ja siis sõitsime rongiga Võhmasse, võtsime auto ja trippisime koju.
Sõit Titanicul oli kokkuvõttes rahulik, kuigi alguses viskas ikka päris tugevaid laineid, vahepeal oli küll tunne, et kas ikka peaks sellise ilmaga merele minema. Kõlaritest tuli ka iga natukese tagant hoiatusi stiilis "ise teate, kui laevas´end ühtäkki horisontaalist leiate". Kohale jõudsime Angela juurde mingi ühest? Istusime siis veel mingi neljani üleval - ja sellest sai ka järgnevate päevade poliitika.
Hommikul pidime L-ga juba 9st ärkama, sest jah seal ju inimesed for riilz puhkavad pühadel ja kõik kohad pandi kl 12 päeval juba kinni. Mike näitas meile siis enam-vähem suuna kätte ja noh tuleb välja, et nad elavad nüüd ikka väga kesklinnas. Õnneks sadas kaubamajas lund, rohkem polegi vaja.
Õhtul oli meil siis jõuluistumine. Otse Põhjanabalt tuli kohale PÄRIS JÕULUVANA. Alex oli nii armas ja läks kõikidele kingitustele nii tublilt ja rõõmsalt järele. Ainult jõuluvana sülle ei tahtnud ta ikka kohe kuidagi istuda. USAs ilmselt pole väga selliseid pakilunastamiskombeid, kui meil siin, nii et kui Anks ütles Mike'ile, et sa pead nüüd kas tantsima või laulma, siis ta seda ka tõepoolest tegi. Küll aga mitte päris nii traditsiooniliselt, pigem oli tunda sellist salsa-samba hõngu. Ma pidin hiljem köögis naeru kätte ära lämbuma, kui ma kuulsin, kuidas A ütles M-le "due to your dance my dad probably now thinks that you're a gay-tranny".
Meie Soome jõuludele traditsiooniliselt otsustasime ka õhtul peole minna. Klubi oli nii rahvast täis, et lausa naljakas. Samas jällegi teel sinna ei näinud ühtegi põhjapõtra. Praktiliselt esimese asjana tuli kohe mingi purupurjus Soome tsikk tantsule kutsuma ise samal ajal pikalt ja laialt midagi soome keeles seletades .. eeh what? Mul oli nii suur tantsutuju, aga fkning tantsuplats oli täiesti tühi vähemalt pool ajast, kui me seal olime. Btw Eestis on ikka hea peol käia, mul nüüd kindlasti jälle tükk aega tundub, et siin on ikka joogid odavad ja inimesed ilusad. Ostime A-ga tequilat ja see loll sidrun, mille ma sain oli ainult üks suur seemnehunnik, ehk siis mu kurk põles tubli mitu minutit, sest ma lihtsalt ei saanud seda sidrunit peale hammustada.
Mida kauem me seal olime, seda agressiivsemaks me A-ga muutusime, L aga leidis muudkui uusi sõpru hoolimata igasugustest keelebarjääridest. Mingi tüüp üritas ja üritas meiega rääkima tulla, aga me A-ga räigelt blokkisime ta teed, lõpuks ta ikkagi oli juba meie kõrval, aga siis ta klaas või pudel v miski kukkus lihtsalt meie jalgade juurde kildudeks. Pärast see sama tüüp tuli mulle oma jooki pakkuma.. pffff.. ei. Üritasime A-ga rahulikult edasi tantsida ja noh nagu juba eelpool mainitud, agressiivsus võttis üha enam võimust ja ma lihtsalt hakkasin inimesi minema lükkama.. nagu käed seljale ja jõuga. Isegi A vaatas mind üllatunud näoga, pigem on see tema stiil. :D
A otsustas peagi siis, et edaspidi kui keegi tuleb rääkima, siis ta nügib mind nii kaua kuni ma midagi ütlen. Seisime siis pärast garderoobi järjekorras, mingi sombi tuli puhuma, A siis lihtsalt ignos ja nügis mind, ma siis ütlesin lihtsalt, et "en puhu suomea", paistab, et ma ütlesin seda liiga soomelikult, nii et see tüüp ei uskund ja rääkis edasi soome keeles. idiot.
Järgmine päev olime kõik terve päeva kodused. Osalt selle pärast, et me ärkasime nii hilja, teisalt oli ilm nii kole, kolmandaks olid kõik kohad ju kinni ka. Pärast pikka mõttetööd otsustasime pärast Alexi uinumist mingeid seltskonnamänge mängida. Kas ma juba mainisin, et A oli nii palju alkot koju varunud, et meid L-ga sunniti seal iga päev jooma? Igatahes sel õhtul mõjus siider ikka õige kiiresti. Mängisime siis esimesena seda killeri-mängu, et vaatad otsa inimestele ja tapad neid pilgutamisega. Ühe tiiru ajal ma polnud isegi killer, aga ma millegi pärast otsustasin ikkagi inimestele otsa vaadata ja silma pilgutada ning siis pärast selle üle mitu minutit üksi naerda. Pärast seda mängisime Aliast, kuna kaardid olid soome keeles, siis A pidi need esmalt nii inglise kui eesti keelde tõlkima. Tegime siis kaks tiimi, mina olin Mike'ga, ehk siis english only. Ma ütleks, et me saime päris hästi hakkama, kuni tuli see selline ülesanne, kus M ei tohtinud seletamisel sõnu kasutada. Mike, kes on üleni tätoveeritud ja muidu bad-ass army guy, tahtis seletada mulle sõna ämblik. Näitas siis muudkui oma käel olevale mingi eluka pildile. Ma nagu päris täpselt ei saanud aru ka, mis jalad need seal on, L karjus seljatagant liblikas-liblikas. Ma siis mõtlematult kohe tõlkisin inglise keelde. Oh seda šokeeritud nägu. Siis ma mõtlesin ümber ja pakkusin, et lady-bug. Tuleb välja, et siiski-siiski ta käel on ikkagi black widow spider, mitte mingi rõõmus kevadekuulutaja. Pärast meie roundi M vaatas siis mulle tõsise näoga otsa ja küsis: "Kristel, does it really look like a butterfly to you?:O".
Mul saab nüüd jaks kohe-kohe otsa. Korralik romaan juba kirja panud. Igatahes järgmisel päeval tulime tagasi. Jõudsime päris öösel ja jäime L-i korterisse ööseks. Sellele kui ma L-le mainisin, et meil on ka kodus samasugune tekikott järgnes millegi pärast paariminutiline naeruteraapia. Järgneval hommikul käsisime natuke Tallinna poodides ja siis sõitsime rongiga Võhmasse, võtsime auto ja trippisime koju.
Sel ööl ma magasin ikka mingi 15 tundi minimaalselt. Ärkasin selle peale, et ema kõndis mu toas ringi umbes sellise jutuga, et "oled veel elus, aa oledki, noh jah, ärkad ka täna kunagi?" Tegin siis emale peomeiki ja plaanisin tekiall kohvi juua ja sarju vaadata, kui ühtäkki Krissukas saatis sõnumi, et mis teed. Paar tundi hiljem istusime juba Krissu ja Triinuga Tegelastes ja jõime teed ja hõõgveini. Pärast sõitsime & ossisime veidi ringi - SAIN ESIMEST KORDA ELUS AUTOGA PUHUDA, JEIJEEE, aga nagu polnudki purjus? Hiljem viisin piffid koju. Kui ma Krissu maha panin Männal, siis hakkas benatuli põlema, läksin siis tanklasse ja mõtlesin, et ah pole Briitu ammu näinud, viskasin kiire hoiatuskõne peale, et ma olen teel sinna. Ega ma mingit kutset ei oota, ma lihtsalt annan teada, et ma olen teel. Hide your kids, hide your wife. Sain vaevu paarsada meetrit sõidetud, kui lambist kõik klaasid hetkega uduseks läksid. Nagu OMG, ma ainult nägin vaevu, et mingid tuled sõidavad vastu ja muud ei midagi, kõrvalt nägin ka, et mingi tee keerab ära. Ootasin siis need tuled ära ja keerasin kõrvale. Tundus alguses, nagu oleks kogu auto suitsu ka täis, vist ikka ei olnud. Korralik paanika oli igatahes peal. Tegin siis kapoti lahti ja vist oli jahutusvedelikutünn tühi, kallasin siis täis. Panin auto käima, mõtlesin küll, et noh äkki ma nüüd lendan õhku - yolo indeed. Igatahes aknad läksid ikka uduseks, aga ma otsustasin siiski kuidagi koju sõita. See kuidagi nägi välja selline - küljeaknad olid lahti ja tuul vuhises minust läbi, ise istusin praktiliselt nägupidi klaasis, sest et üldse midagi näha pidin ma iga natukese tagant lapiga klaasi pühkima ja isegi siis ei näinud ma just kuigi hästi. Suure õudusega jõudsin koju kuidagi. Järgmine päev üritasin autot käima panna, puhuritest sooja ei tule. Miski on igatahes pekkis, noh jah oleks ju võinud auto veel paar päeva kannatada, nkn saab kohe ülevaatus läbi. that piece of shit.
No comments:
Post a Comment