2013 n' all that jazz

2013 faves:

• Guns N' Roses - jah, nad meeldisid mulle varem ka, aga see aasta oli totaalselt nende aasta minu elus. Ainus bänd, mille live ma Youtubest aeg-ajalt ikka vaatan. Ainus bänd, mille live ma oma silmaga tõesti tahaks näha (ütleb vist palju, kuna üldiselt mind mingid kontserdid küll ei tõmba). Ainus bänd, mille praktiliselt kõik laulud mulle kohe päris ausalt meeldivad. 
• Sons of Anarchy - ma ei teagi, kas ma olen kurb või rõõmus, et ma alles nüüd selle sarja avastasin. Ma sain viis hooaega korraga järele vaadata. Oeh mu SOAnday'd, vahepeal ei saanud aru ka, kas on hommik või õhtu. Nii põnev ja kõik tegelased on nii õiged lihtsalt, et mul pole sõnu. Ma arvan, et mul ongi just selle sarja pärast kõik muud asjad vaatamata ja ega noh miski ei küündi enam minu jaoks samale tasemele ka. Isegi vanad lemmikud mitte. 
• Kiisukas- nüüd kui Mõmmikut enam pole on Kiisukas ametlikult mu nr.1 pehme tiburull. Kahjuks pole me nüüd viimastel aegadel väga palju kohtunud, aga homme kohe lähen ja teen talle suure pai. 
• Spotify- elu enne seda oli ikka vist väga raske. Ma ei kujuta tegelikult väga enam ettegi. See lihtsalt käib hommikust õhtuni. Mul on tunne, et mu elul on nüüd ametlikult taustamuusika. 
• Shooters-  Mis õige pidu saab ilma selleta?
• Pärnu - Nii eelmise kui selle suvega tuli sealt nii palju häid mälestusi, et mu süda läheb lihtsalt soojaks, kui ma sellele väiksele linnale mõtlen. 
• BLOGMAS - ma olen nii uhke enda üle, et ma suutsin end aasta lõpus kokku võtta ja detsembriga oma postitustearvu päris vägevalt tõsta. Mida rohkem ma kirjutasin, seda rohkem ma ka tahtsin kirjutada, sellest sai nagu meeldiv rutiin. V.a see viimane meetripikkune peatükk, mille kirjutamine võttis mu mul täna kindlalt üle tunni ja mille alustamine oli nii raske. Siiski tehtud ta sai, erinevalt eelmise aasta Soome jõulust, mida ma väga tahaks praegu lugeda ja meenutada, aga jah... 

the last pale light in december

Möödunud esmaspäeval asusime siis jõulude suunas teele. Esmalt sõitsime Leanika ja Martteniga Võhmasse, vahetasime seal autot ja liikusime edasi Tallinnasse. Jõudsime kohale suure varuga, nii et käisime veel Prismas ja Hessis- ma ei saa aru, miks ma üldse üritasin mingi venelasega seal rääkida. Ta isegi ei kuuland mind ära, näitas ainult teise kohviku peale. Okei, got it, sealt cappuccinot ei saa. Siis läksime korteri juurde, teised läksid sisse vedelema ja me L-ga mõtlesime, et läheme vaatame lähedalolevasse Rimisse. Nende Tallinna korter on praktiliselt meres laevade kõrval. 

Igatahes kuna ilm oli nii tuuline, siis tõotas tulla lainetav sõit. L veidi paanitses, et tal hakkab paha, ja nii me siis otsustasimegi, et ei lase laeval meid kõigutada, vaid kõigutame ise seda laeva- võtsime siis mõlemad purgi vägilaste jooki ja istusime korraks mingi pingi peale maha.. Ma ei tea, kas L leidis selle koha teadlikult või ei, aga igatahes meie ees oli mingi väike restoran-laevake, kust tuli lausa muusikat. Siiski kaua paigal püsida ei saanud ja nagu kellavärk jõudsime täpselt teistega samal ajal auto juurde. 

Sõit Titanicul oli kokkuvõttes rahulik, kuigi alguses viskas ikka päris tugevaid laineid, vahepeal oli küll tunne, et kas ikka peaks sellise ilmaga merele minema. Kõlaritest tuli ka iga natukese tagant hoiatusi stiilis "ise teate, kui laevas´end ühtäkki horisontaalist leiate". Kohale jõudsime Angela juurde mingi ühest? Istusime siis veel mingi neljani üleval - ja sellest sai ka järgnevate päevade poliitika.

Hommikul pidime L-ga juba 9st ärkama, sest jah seal ju inimesed for riilz puhkavad pühadel ja kõik kohad pandi kl 12 päeval juba kinni. Mike näitas meile siis enam-vähem suuna kätte ja noh tuleb välja, et nad elavad nüüd ikka väga kesklinnas. Õnneks sadas kaubamajas lund, rohkem polegi vaja.

Õhtul oli meil siis jõuluistumine. Otse Põhjanabalt tuli kohale PÄRIS JÕULUVANA. Alex oli nii armas ja läks kõikidele kingitustele nii tublilt ja rõõmsalt järele. Ainult jõuluvana sülle ei tahtnud ta ikka kohe kuidagi istuda. USAs ilmselt pole väga selliseid pakilunastamiskombeid, kui  meil siin, nii et kui Anks ütles Mike'ile, et sa pead nüüd kas tantsima või laulma, siis ta seda ka tõepoolest tegi. Küll aga mitte päris nii traditsiooniliselt, pigem oli tunda sellist salsa-samba hõngu. Ma pidin hiljem köögis naeru kätte ära lämbuma, kui ma kuulsin, kuidas A ütles M-le "due to your dance my dad probably now thinks that you're a gay-tranny". 

Meie Soome jõuludele traditsiooniliselt otsustasime ka õhtul peole minna. Klubi oli nii rahvast täis, et lausa naljakas. Samas jällegi teel sinna ei näinud ühtegi põhjapõtra. Praktiliselt esimese asjana tuli kohe mingi purupurjus Soome tsikk tantsule kutsuma ise samal ajal pikalt ja laialt midagi soome keeles seletades .. eeh what? Mul oli nii suur tantsutuju, aga fkning tantsuplats oli täiesti tühi vähemalt pool ajast, kui me seal olime. Btw Eestis on ikka hea peol käia, mul nüüd kindlasti jälle tükk aega tundub, et siin on ikka joogid odavad ja inimesed ilusad. Ostime A-ga tequilat ja see loll sidrun, mille ma sain oli ainult üks suur seemnehunnik, ehk siis mu kurk põles tubli mitu minutit, sest ma lihtsalt ei saanud seda sidrunit peale hammustada. 

Mida kauem me seal olime, seda agressiivsemaks me A-ga muutusime, L aga leidis muudkui uusi sõpru hoolimata igasugustest keelebarjääridest. Mingi tüüp üritas ja üritas meiega rääkima tulla, aga me A-ga räigelt blokkisime ta teed, lõpuks ta ikkagi oli juba meie kõrval, aga siis ta klaas või pudel v miski kukkus lihtsalt meie jalgade juurde kildudeks. Pärast see sama tüüp tuli mulle oma jooki pakkuma.. pffff.. ei.  Üritasime A-ga rahulikult edasi tantsida ja noh nagu juba eelpool mainitud, agressiivsus võttis üha enam võimust ja ma lihtsalt hakkasin inimesi minema lükkama.. nagu käed seljale ja jõuga. Isegi A vaatas mind üllatunud näoga, pigem on see tema stiil.  :D  

A otsustas peagi siis, et edaspidi kui keegi tuleb rääkima, siis ta nügib mind nii kaua kuni ma midagi ütlen. Seisime siis pärast garderoobi järjekorras, mingi sombi tuli puhuma, A siis lihtsalt ignos ja nügis mind, ma siis ütlesin lihtsalt, et "en puhu suomea", paistab, et ma ütlesin seda liiga soomelikult, nii et see tüüp ei uskund ja rääkis edasi soome keeles. idiot.

Järgmine päev olime kõik  terve päeva kodused. Osalt selle pärast, et me ärkasime nii hilja, teisalt oli ilm nii kole, kolmandaks olid kõik kohad ju kinni ka. Pärast pikka mõttetööd otsustasime pärast Alexi uinumist mingeid seltskonnamänge mängida. Kas ma juba mainisin, et A oli nii palju alkot koju varunud, et meid L-ga sunniti seal iga päev jooma? Igatahes sel õhtul mõjus siider ikka õige kiiresti. Mängisime siis esimesena seda killeri-mängu, et vaatad otsa inimestele ja tapad neid pilgutamisega. Ühe tiiru ajal ma polnud isegi killer, aga ma millegi pärast otsustasin ikkagi inimestele otsa vaadata ja silma pilgutada ning siis pärast selle üle mitu minutit üksi naerda. Pärast seda mängisime Aliast, kuna kaardid olid soome keeles, siis A pidi need esmalt nii inglise kui eesti keelde tõlkima. Tegime siis kaks tiimi, mina olin Mike'ga, ehk siis english only. Ma ütleks, et me saime päris hästi hakkama, kuni tuli see selline ülesanne, kus M ei tohtinud seletamisel sõnu kasutada. Mike, kes on üleni tätoveeritud ja muidu bad-ass army guy, tahtis seletada mulle sõna ämblik. Näitas siis muudkui oma käel olevale mingi eluka pildile. Ma nagu päris täpselt ei saanud aru ka, mis jalad need seal on, L karjus seljatagant liblikas-liblikas. Ma siis mõtlematult kohe tõlkisin inglise keelde. Oh seda šokeeritud nägu. Siis ma mõtlesin ümber ja pakkusin, et lady-bug. Tuleb välja, et siiski-siiski ta käel on ikkagi black widow spider, mitte mingi rõõmus kevadekuulutaja. Pärast meie roundi M vaatas siis mulle tõsise näoga otsa ja küsis: "Kristel, does it really look like a butterfly to you?:O".

Mul saab nüüd jaks kohe-kohe otsa. Korralik romaan juba kirja panud. Igatahes järgmisel päeval tulime tagasi. Jõudsime päris öösel ja jäime L-i korterisse ööseks. Sellele kui ma L-le mainisin, et meil on ka kodus samasugune tekikott järgnes millegi pärast paariminutiline naeruteraapia. Järgneval hommikul käsisime natuke Tallinna poodides ja siis sõitsime rongiga Võhmasse, võtsime auto ja trippisime koju.

Sel ööl ma magasin ikka mingi 15 tundi minimaalselt. Ärkasin selle peale, et ema kõndis mu toas ringi umbes sellise jutuga, et "oled veel elus, aa oledki, noh jah, ärkad ka täna kunagi?" Tegin siis emale peomeiki ja plaanisin tekiall kohvi juua ja sarju vaadata, kui ühtäkki Krissukas saatis sõnumi, et mis teed. Paar tundi hiljem istusime juba Krissu ja Triinuga Tegelastes ja jõime teed ja hõõgveini. Pärast sõitsime & ossisime veidi ringi - SAIN ESIMEST KORDA ELUS AUTOGA PUHUDA, JEIJEEE, aga nagu polnudki purjus? Hiljem viisin piffid koju. Kui ma Krissu maha panin Männal, siis hakkas benatuli põlema, läksin siis tanklasse ja mõtlesin, et ah pole Briitu ammu näinud, viskasin kiire hoiatuskõne peale, et ma olen teel sinna. Ega ma mingit kutset ei oota, ma lihtsalt annan teada, et ma olen teel. Hide your kids, hide your wife. Sain vaevu paarsada meetrit sõidetud, kui lambist kõik klaasid hetkega uduseks läksid. Nagu OMG, ma ainult nägin vaevu, et mingid tuled sõidavad vastu ja muud ei midagi, kõrvalt nägin ka, et mingi tee keerab ära. Ootasin siis need tuled ära ja keerasin kõrvale. Tundus alguses, nagu oleks kogu auto suitsu ka täis, vist ikka ei olnud. Korralik paanika oli igatahes peal. Tegin siis kapoti lahti ja vist oli jahutusvedelikutünn tühi, kallasin siis täis. Panin auto käima, mõtlesin küll, et noh äkki ma nüüd lendan õhku - yolo indeed. Igatahes aknad läksid ikka uduseks, aga ma otsustasin siiski kuidagi koju sõita. See kuidagi nägi välja selline - küljeaknad olid lahti ja tuul vuhises minust läbi, ise istusin praktiliselt nägupidi klaasis, sest et üldse midagi näha pidin ma iga natukese tagant lapiga klaasi pühkima ja isegi siis ei näinud ma just kuigi hästi. Suure õudusega jõudsin koju kuidagi. Järgmine päev üritasin autot käima panna, puhuritest sooja ei tule. Miski on igatahes pekkis, noh jah oleks ju võinud auto veel paar päeva kannatada, nkn saab kohe ülevaatus läbi. that piece of shit. 

 Aga kiisud on mõlemad armsad, kuigi üks neist ründas mind. 

can we go now?

Asjad pakitud, mina pakitud. Ei jõua enam autot oodata. Lähen teen vist paar tiiru ümber maja.
Söötsime emaga hommikul jälle naabrikiisut, ema ütles, et kiisu pehme, aga koleda näoga. Minu arust on ta just nunnu kurja näoga.
Siis läksin korraks linna. See "korraks" oli minu ideaal, mis väga haledalt ebaõnnestus. Parkimine ja kassades passimine võttis ikka mitu tundi  mu päevast. Parklate sees olid  lausa ebareaalsed ummikud. Poodides oli nii palju rahvast, et mul tekkis nii räige inimesteviha :D Nii et kui korraks Krissut nägin ja pärast Retit, siis ma vist paistsin suht kuri.

Nii ja siis ilmselt ongi nüüd mu blogimissaagal suur paus peal. Või äkki siiski klabistavad põhjapõdrad ka wifit ja läpakat?

A arvas, et peaks ikka peoriided ka kaasa võtma. Hmm, neh, reede tegi minust vist karsklase. Või oli ikkagi vesikas kurjast?

whole lotta laziness

Miks see fkn telefonitwitter lambist enam ei tööta?

Pidime Krissuga täna linna väikestele inimestele kinke ostma minema, aga laiskus võttis õnneks mõlemal pool võimust.

Ja nüüd ma siis olen enam-vähem terve päeva jalgu sirutanud ja mitte midagi erilist teinud. Üle pika-pika aja selline pühapäev, kus rahuliku südamega sellist jultumust endale  lubada saab.

Võiks homseks asju ka pakkida või midagi kasulikku teha, aga no ei saa lihtsalt. Liiga ilus on vaadata, kuidas mu riided ja asjad kõik kuskil hunnikus on.

so jolly, r u jelly ?

Once you're off the road..  no jah, ei saa ikka päris igapäevase blogimisega hakkama. Polegi nii superwoman, kui ma arvasin.

Neljapäeval jõudsin siis rõõmsalt koju, passisin natuke, rääkisin emaga juttu ja siis tiirutasin Männale Krissu juurde, et  oodata, kuidas ta pesumasin 10 tundi pesu peseb :D. Pärast saime Triinuga kokku ja istusime Fellinisse? mis iganes selle kohviku nimi ka ei ole. Päris nunnu tegelikult. Sel korral tegi intervjuud siis T.

Eile oli meie traditsiooniline jõulumiiting, see aasta siis tavapärase Club Sakala asemel T-crib's. Alustasime päris vara, et saaks Moosi ikka korralikult pinnida. Mingi hetk tegime neid ilusaid välgupilte, mida ma tahaks juba näha :), aga ei julge Triinu käest küsida, sest ega ma ise küll kunagi pilte väga kiiresti üles ei saa.
Ma ei tea, kas asi oli vesikas või Jäägerpommides, aga no pea hakkas lõpuks nii halvasti valutama, et ma tõesti ei tahtnud midagi muud teha, kui koju minna ja magada. Teel Cheersi käisin oma idee siis välja ja noh õnneks väike moosivaras oli minuga täpselt samal lainel. Läksime siis korraks sisse ka ikka, aga ei hakkand isegi mantlit ära võtma, sest noh sorry, sellise feelinguga, poleks ma nii või naa eriline seltskonnahing olnud. T vaeseke ütles, et ta käib meiega nagu komplektis, et peab ka siis ära minema.. :/ Igatahes läksime siis koju ära. Ronisime E-ga mingisse suva taksosse. Seletasin siis, et kus ma maha tahan minna ja järsku taksojuht pööras oma pea meie poole ja ütles: "ma mõtlesingi, et tuttav hääl on". Tuleb välja, et istusime mu praktiliselt naabri ja peretuttava autosse.  Mis mind ikkagi pani imestama on see, et talle oli mu hääl tuttav :D, seda enam, et pole temaga juba tublisti palju aastaid rääkinud.

Tänane õhtu möödus siis ka seltskondliku jõuluistumise tähe all.

Ja ülehomme paistab, et peab JÄLLE Soome poole ujuma? No piletid on igatahes olemas.. Aga mida pole? KINGITUST Alexile ei ole.. MIDA MA TALLE KINGIN? HELP??!!!! SERIOUSLY! MIDA KINKIDA KAHEAASTASELE POISILE? Käisin ükspäev mänguasjapoes. Peab tunnistama, et  ma olin seal nii lost, aga samas leidsin ka ühe asja, mida ma endale tahaks :D

it's christmas time alright

* KOJU !!!!!!!!!!

* 2013.aasta viimane kooliasi sai nüüd tehtud. Vaja 4lk-d mingit möga täis kirjutada? VABALT. bring it on.

* Ei tea, et ma hea laps oleks olnud, aga juba kolm korda on päkapikk mu saapa sisse manti kukutanud. Kes ütles, et kodust välja kolides päkapikud enam mu aadressi ei tea. Teavad küll. Nii numps!!

* Pakkisin asjad kokku, kuidas me nüüd koos bussi mahume kõik?? Ei tea, ei tahagi teada.

There's no logic here today

Avalik haldus oli kohe kindlasti kindlasti selle semestri kõige kasulikum aine, kuulasin lausa huviga... ent siiski ma ei viitsi homseks eksamiks õppida. Procrastination is a true lifestyle. Rooms läks ka hulkuma ja nüüd ei mölise keegi minuga, kui ma õppimislainelt maha sõidan.

Rooms kuulis täna, kuidas ma telefonis Viljandi-slängi kasutasin, paistab, et see on kõrvalistele tegelastele väga WTF ja naljakas. See on ikka alati nii tore kui saab mitte-viljandlastele slängisõnu õpetada ja ise teisi "murrakuid" õppida. KAHJUKS tudengielu on mind väga akadeemiliseks teinud ja noh ei saagi väga kuskil neid huvitavaid keeleuuendusi tegelikult kasutada. AGA nüüd ehk lähitulevikus on mul selline võimalus, sest ma ei jõua ära oodata, kuna juba pea kogu pundiga käsi- jalgu ja klaase kokku saab lüüa.

Ja kas tõesti jälle Soome jõuluvana ootama? No idea hetkel, kas ma eelmisest jõulust üldse blogis kirjutasin. Igatahes mul on värvilised mälestused. Või siis valged, sest nii palju lund oli. Tõsiselt mul oli korraks selline tunne, et me upume seal kõik koos kollektiivselt ära. Kui me Angela juurde sõitsime, siis lihtsalt teed ei olnud näha, sest selline lumetorm oli ja pärast kui me õhtul välja läksime pidime lumes reaalselt sumpama. Ei tea, kas seal on praegu ka selline troopiline lumevabadus nagu kodumaal?

this is stupid

Mu praegust meeleolu kirjeldati just väga paikapidavalt kursakommuunis: "olid toredad aastad, mina annan alla". Jah. Mina ka. Las nüüd võtab YOLOSWÄGG selle asja üle ja kirjutab selle statistika kodutöö lõpuni. Teen omad ettepanekud et, kuidas võiks olla, aga ilmselt siiski ei ole.

Lõpetamaks seda väikest nutukisa meenutus eilsest, kui ma B-le oma kodutöö värke näitasid. Ta lihtsalt patsutas mind õlale ja oli sellise näoga, et thank god, et tema minu kõlisevates saabastes ei ole.

Honey in the jar

Kohtasime täna taaskord kedagi nii kleepuvat, imalat, liibukat, lääget, hirmutavat ja all kinds of over the top'i. Tahtsin, et B minuga oma ESPESESSi teadmisi jagaks, mõtlesime, et teeme seda tähtsat mõttetööd siis kohvikus kohvitades. Nähes juba meile varasemaltki tuttavat kleepekat ettekandjatüüpi ei tahtnud B sinna enam istuma minna. Ma mõtlesin, et ah kui hull ta ikka olla saab + me olime ju juba uksel.

No oli ikka päris hull küll... Esiteks ta ei tahtnud kohe kuidagi lauast kaugemale minna kui kaks sammu. "Meeldib, et te oma ilusat esmaspäeva õhtut siin alustate". Siis ta tuli pani küünla põlema "paneme elegantselt küünla ka põlema" - pärast tegi vist kinksu ka ja vehkis kätega nagu oleks kujuteldavat gloobust tahtnud pöörlema panna. "Kas saan teile seda tuua.. või seda?"
Pärast B viipas tšekinäppe, ta tuli ikka kohapeale "Ma tahan kuulda ainult ühte asja.. et teil läksid kõhud tühjaks", kui me ütlesime, et ei, siis "alatud, väga alatud".  + siis kogu see tema libeda selli olek. Kokkuvõttes ei taha sinna enam tükk aega minna.

Aga noh samas oli naljakas ikka ka. Eriti meie paber-käärid-käärid või  kivi-paber-koer ja tuletõrjuja mängud.

100 problems

Mis see parool oli, mille ma pidin piltidele panema? Ma ei mäleta enam ja selle pärast te neid pilte ei saagi. :)

Väike Tartu jõulupunuk oli siis vahepeal. Mul pea valutas ja peol tuli konkreetselt uni peale. Aga meie soojendus oli ikka numps. No pole ju enam harjunud öösel ringi liikuma. Viimased nädalad nii vaiksed ja rahulikud olnud, aga noh loodame, et vaheaeg ja kauaoodatud kaugete kaunikeste kojutulek toob ka rohkem peoaktiivust endaga kaasa.

Kell on juba nii palju, et varsti hakkab päike lume tagant tõusma, aga ma tahaks veel oma SOAd vaadata ja õnneks kool hakkab alles kl 2.

Eile oli mu loodetavasti! viimane ainetele registreerimine.. kui ÕIS ükskord maha rahunes, siis sain kenasti end kõikidele keeltele ka attenditud.. Aga kahjuks ma jällegi ei usu, et ma neid ka reaalselt võtta saan. Keeltel on kahjuks mingid katastroofilised ajad alati + need mitu korda nädalas ka. Ja noh ei ole sellist vabaainet, mille pärast ma oleks nõus terve kevade kaks korda nädalas 8ks kooli minema. Samas kui üldse mitte keeli võtta, siis ma olen teisipäev ja kolmapäev vaba. Kogu aeg. Jah kui nõme. Oleks siis nädala aluses või lõpus järjest vaba... Ei noh eks ma "hakkan" bakatööd siis kirjutama.

Kus mu scrollbari noolekesed on kõik kadunud ?? Ja kuidas ma kvandi kodutöö tehtud saan? Kuidas ma tean, palju asju koju kaasa võtta, kui ma ei tea kauaks ma sinna lähen? Kuna ma kõik asjad tehtud saan?

Kuna ma Kiisuka päriseks endale saan? 

So you think you can tell heaven from hell

Lasin täna esimest korda sel semestril loengu üle.  Jah. Ma olen olnud tubli ja aplausi pole vaja. Samas pole nagu väga erilisi võimalusi ka olnud, ma tõesti pigem käin kohal ja kuulan, mida räägitakse, kui et teen pärast mingit 4-leheküljelist puudumisesseed või siis lasen oma laiskuse pärast niigi raskelt teenitavaid punkte raisku.

Aga seminari pidin ikka minema.. Tundus kuidagi viisakas kohale ilmuda, kui teised su ettekannet on kuulama tulnud. Põdesin veits üle, sest arvasin, et ma sain oma ülesandest vähe valesti aru ja noh mida ma üldse seletan seal ees nii kaua. Kui gümnas oli hea, et teed esitluse ära, keegi nkn ei kuula ja küsimusi ei küsi, siis ülikoolis võib sellesse küsimustemerre vahepeal ära ka uppuda. Õnneks läks kõik hästi. Eriti rõõmsaks tegi meele see, kui õppejõud pärast seminari ütles, et ettekande kirjalik osa oli "väga hästi kirjutatud ja lausa lust oli lugeda". :) No nii personaalset in your face feed-backi pole koolis küll nüüd ammu saanud.
Ja baka kavandi sain ka kinnitatud. Tore, aga siiski, mis ma sellega kevadel peale hakkan?

Nüüd siis pikutamise ja muusika kuulamise aeg. Tänases menüüs siis Pink Floyd ja Led Zeppelin. Spotify on mu eluarmastus vist üldse.

the house of love & hate

Five things I love & hate about december:

Love..

1. Jõulutuled - suured-väiksed, värvilised- värvitud, linnas- kodus - whatever, ma riputaks endale kaela ka tulekerad, kui saaks. 
2. Jõuluvaheaja lõhn - No on ikka tore küll midagi oodata ja teada, et davai kui nüüd selle ja selle asja ka kuidagi yoloswägilt tehtud saaks, siis varsti võib ju kooliasjad üldse mõneks nädalaks ära unustada ja niisama loll nagu lauajalg olla. 
3. Romantilised komöödiad- ja soe jook ja lumesadu ja kõik on lõpuks nii hästi selles filmis, et süda hakkab läikima. Jõuludel ja üldse talvefilmides peaksid inimesed kõik elama paksus metsas väikeses lumise katusega majas, kus kamin ei kustu kunagi ära ja lund ei pea akna alt kühveldama, sest kitsed ja muud loomad teevad selle töö sinu eest. 
4. Jõulupeod - ükskõik kellega, alati on tore. Siia alla lähevad ka veel inimesed, keda vahepeal ainult korra aastas just nii detsembri paiku näeb. 
5. Pimedus- see on tegelikult selline hate&love asi, et ma ei teagi, kumba kategooriasse seda parem oleks paigutada. Aga siiski mulle ikka paljuski meeldib kui just jõulude paiku on nii pime, nii pime. Ei peagi tervet päeva ootama, et oma sarju vaadata, sest kes neid siis valges tahaks ära raisata eks. Mulle ikka meeldib, kui juba hommikul kell 11 päike loojuma hakkab. 

Hate:

1. Libedus - ma juba pidin eile peaaegu linnas maad katsuma. Mis siis veel kevadel päris jääga saab????
2. Autoga sõitmine on vaevarikas - Selleks, et üldse liikuma saada, peab ju kõigepealt kraapima ja ootama ja soojendama ja lund lükkama. Rääkimata siis veel sõitmisest endast, ega ei meeldi ju küll väga kuskil hanges kinni olla.
3. Mütsid ja kindad - no me gusta. Mu mõtted ei saa hingata ja käed on mingite pajalappide sees vangis nii, et isegi asju ei saa normaalselt käes kanda. 
4. Ei saa nahkjakke kanda- Ma just otsin veel endale nii ilusa uue ka, et kurb on seda kapis vedelemas vaadata. Vahepeal käin siis sellega kodus ringi, et ma ühel hetkel nii segane ei oleks ja ei arvaks, et ah ei ole ju tegelikult nii külm kah, käin selle jakiga nüüd käps poes v kuskil ära. 
5. Need viimased kooliasjad- Ei suuda, ei taha, ei oska. Kõik on nii raske. Tegelikul peakski praegu hoopis lugema ja asju tegema, mitte siin blogima. 

Darkness will fall on the city, it seems to follow you too

Pole kunagi nii nõrk blogimisaasta olnud, kui nüüd see kolmeteistkümnes. Samas mul on veel võimalus detsembri mainet päästa, sest miks ka mitte.

Koolis ei juhtunud täna midagi põnevat, aga ega selle üle ma enam ei imesta ka. Välja arvatud võib-olla see, et kui meil ühes loeng/seminaris on terve semester täpselt 8 inimest olnud, siis nüüd viimasel kahel korral on mingi uus tsikk maa-alt välja ilmunud. Nagu misasja??? Kes ta on? Kuidas nii saab? Miks? Ma tahaks ka semestris ainult kahel korral kohal käia, kelle poole ma sellise sooviga pöörduma peaks???????

M-l oli kõht tühi ja ma tahtsin lihtsalt kuskil midagi sooja juua, seega sättisid kapriisitaris oma sammud Kapriisi. Praktiliselt ainus vaba laud oli tuttavate nägude vahel. Ühel pool siis istus roomie ja teisel härra Normann. Tahtsime pastat, aga ei antud. Seega olime sunnitud miskit uut ja huvitavat proovima. Võtsime siis soojad kanasalatid ja no oli lausa täitsa hea.

ja kuna nüüd hakkab päike juba hommikul kl 11 loojuma, siis ma vist sätin end ka vaikselt magama.. või siis puhkama ja mitte mõtlema selle peale, et mul on mingit nõmedat ettekannet vaja välja leiutada.

step aside monday

Niisiis 9.detsember. Ärkasin vara ja vihkasin end pool tundi äratuskella edasi keerates, sest ma ju ei võinud varem magama minna. Siis viskas isa mind bussijaama ja tegime jõuludeks perekondlikke plaane.  Ta nii kibeles, et oma jõulukinki mulle juba ära anda, aga ma ei lubanud, sest mis fun see siis selline on.

Buss oli tore mugav ja wifistunud ja seekord keegi end mu peale magama ei sättinud. Sain lausa paar koolitöö küsimust ära vastatud ja spotify-rõõme nautida. Kutsusin B-köh-köhh'i endale linna vastu ja üllatus-üllatus ta tuligi. Käisime lõunamaal ja siis hiljem meenutasime, kuidas me põhikoolis ammu-ammu vene keeles klassi ees kahekesi soprani häältega jõululaulu laulsime (also known as my go-to russian magnificence).

Siis ronisin Mount Lossist üles, et pool tundi varem kooli jõuda ja seal vaadata, kuidas mingi catering'i pliks peaaegu kõik salatid põrandale tahtis visata. Tundub nagu see oleks nüüd õige aeg tsiteerida mu lemmikut peotutvustust, mille peale ma fb-s kunagi täiesti lambi ürituse all sattusin: "Pidu kestab kuni DJ näoga rosoljekausis lõpetab". Oli kindlasti väärt üritus?

Kool kujutas endast siis järjekordset osa sarjast "K, mis sa arvad?". Ikka üks väheseid õppejõude, kes tudengite nimesid viitsib/ suudab ära õppida ja siis neid ka hiljem nädalast-nädalasse kuritarvitada. Täna õnneks unustas ta end monoloogitsema, aga eks ma sain ikka oma arvamusküsimuse ära kuulata.

- ja mu väike õppimispaus peaks nüüd läbi saama, sest kui ma just ei taha eelmist nädalat korrata, siis peaks täna ikka tähtajaks oma töö ära saatma. Õnneks ainult 2 küsimust ja 9lk-d veel ja siis võib juba toas kukerpalle teha ja oma äsja valminud glögitünni tühjaks juua.

Ma üritan nüüd iga päev midagi kirjutada??????? Või noh vaatab kaugele ma jõuan omadega.

klick-klick-klick

Teen siin oma bakatöö kavandit ja noh nagu oleks normaalne ja puha, aga samas I have no idea, what I am doing.. Kavandi võib jah kuidagi kokku panna, aga mis ma kevadel sellega peale hakkan? Ma peaks oma töö materjali Aafrikasse koguma minema vist, sest Internet on täis kasutut infi, mille alt ma seda vajalikku kuidagi üles ei leia. F

Aga muidu käisime täna vanaisa sünnal, tagasiteel rääkisin isale, kuidas ma oleks ühele autole valgusfooris tagant sisse kihutanud, sest ma ei saanud enne aru, et teel on must jää. Ta siis ütles, et jah võiks nüüd suvised sõiduoskused ära unustada ja siis paar sekundit hiljem oli tal endal täpselt sama olukord.

Praegu käib see igaaastane ilutulestikushow. Ma ei saa ainult sellest aru, kuidas 1.jaanuaril lastakse maksimaalselt neid asju mingi 5 minutit ja nüüd siis praegu on see sõjaolukord õues juba vähemalt tunni kestnud. Kohapeale pole ka vaja minna, ideaalsemat vaadet kui meie koridorist ei kujutagi enam ette.

Ain't it fun

Nii toredalt palju imelikke olukordi on viimasel ajal ette tulnud. 

Alustaks ehk sellest, et viimati bussiga Viljandisse sõites istus mu kõrval üks kutt, kes muudkui vaikselt vajus ja vajus kuni lõpuks nagu päriselt mu õlale magama end sättis. Ma tõesti ei teadnud, kas naerda või nutta. Kui üles ärkas, siis ei öelnud ka midagi, vaid lihtsalt vaatas mulle otsa ja naeratas. 

Siis eile käisime vanaemal külas. Istusime neljakesi köögis ja üks hetk lihtsalt ei saanud enam köögi uksest välja, link läks katki. Kedagi targemat appi ka ei saanud kutsuda, sest vanaemal on hea komme välisuks kiiresti enda järelt lukku keerata ja siis võti sinna ette jätta. Ehk siis me pidime igal juhul seest poolt end ise välja rammima, kui me ei oleks just tahtnud, et kaks ust sama päevaga maha oleks saanud murtud. Nii me siis kolkisime ja laamendasime oma pool tundi vähemalt, kuni lõpuks ukse lukusüdamiku ja kogu muu kätte saime ja end köögist välja lõhkusime. 

Täna käisime emaga poes, tegin siis mingi leti juures sammu taha ja ehmatasin ära, sest astusin millelegi peale... kahele kilekotis olevale verivorstile. Nagu wtf miks mingid kaks verivorsti poes põrandal olid??

Aga muidu on jätkuvalt toredad kooliajad ja ma ei taha millestki muust rääkida. Võiks juba see vaheaeg peale hakata.