Seisan mina hommikul bussijaamas, oodates bussi nr 145. Läheneb siis ma-ei-tea-kust mingi mees, soovib mulle head uut ja, et mul ikka sära silmis püsiks. Ma tänan viisakalt ja taganen kaugemale ja keeran talle külje. Tuleb siis mulle jälle lähemale, palub kümmet krooni. Ma ütlen, et ei ole ja passin kurja näoga. Liigun jälle eest ära ja ta tuleb ikka järele- mul hakkas juba vaikselt hirm aga mu kõrval oli veel inimesi, nii et ma just väga ei kartnud :D. Seekord küsib siis, et äkki teeks tutvust. Selleks ajaks oli mul juba süda väga paha ja ma mölisesin ainult vihase "EI!!" .
Õnneks sai aru ja jättis mu rahule.
Aga tema asemele ilmus kohe üks vanem naine. Küsis mu käest: 1. Ega buss pole ära läinud? 2. Kas ma lähen ka Tartusse? 3. Palju külma hommikul oli?
Sel hetkel tundsin ma küll juba muret, et ega ometi mul mingi silt selja peal ole, et "Lobamokk 2010, tulge jutustama!".
Buss jäi ka hiljaks ja mul pidid varbad külmast ära kukkuma. Kohe kui istuma sain, viskasin saapad jalast ja tõmbasin kerra. Varsti hakkaski soe.
Vahepealne aeg läks kõik suurepäraselt, kuni ma otsustasin koju hakata minema. Astusin Kaubamajast välja, kõndisin eriti aegluubis, et tasakaalu hoida JA IKKAGI. Lendasin lihtsalt keset linna inimeste keskel selili. Müts hüppas ka peast minema. Kõige hullem oli see, et ma ei saanud ise enda üle naerdagi. Taaskord tuleb tõdeda, et nagu ka autoga liigeldes, hooga ei eksi. Tibusammudest pole ilmselgelt mingit abi.
Aga üldiselt muidu : Head viimast päeva 2010. aastas !
No comments:
Post a Comment