Tuleb tunnistada, hoolimata mu väsimatust puiklemisest, raamatud on siiski rajanud oma tee minu ellu. Samas siiski üle kahe raamatu nädalas, ma veel alla neelata ei suuda. Seda ka kõige paremate soovide korral. Ma ei väida, et ma pole varem niisama hobikorras ühtegi loetavat paberihunnikut kätte võttnud. Olen ikka, kuid seda väga harva. Asi on ehk selles, et raamatukokku sattudes tunnen end justkui võõrkeeleoskusteta eestlane Horvaatias? Ma võin ju kätega vehkida ja mööda käike jalutada, enamus olustikust jääb ikkagi arusaamatuks. Ei aita mind ka mitte-just- kõige-sõbralikumad töötajad, kes kahjuks arusaadavatel põhjustel ei oska mind abistada- ma ju ei tea isegi, mida ma otsin. Hm, jap, seda viimast ma olen tõesti proovinud. Katsu seletada ühele ülbe hoiakuga tädikesele, et sa otsid raamatud, mille autor algas H-ga ja miski selles teoses oli kuidagi seotud päikesega.
Igatahes praegu pean väikest blogimispausi, et siis mõne minuti pärast taas lugemishange hüpata. Lisaks sai ka mu väike cup-of-christmas-tea nii kiirelt otsa, et mul tekkis hirm, et ega ometi tassi põhjas väike ahjualune end ei peida. Btw mul just meenus, kuidas alati kui ma väiksena haige olin tahtsin, et ema mulle ahjualuse juttu loeks. Sellega seoses omakorda mäletan, et üks tavapärane minu loodud väike Picasso maal kujutas endas alati antenniga telekat. Miks ma aga neid sarvedega telekaid alati raamatutesse joonistasin, see on omaette küsimus.
On vist aeg otsi kokku tõmmata?
.
No comments:
Post a Comment