Ice ice baby

Seisan mina hommikul bussijaamas, oodates bussi nr 145. Läheneb siis ma-ei-tea-kust mingi mees, soovib mulle head uut ja, et mul ikka sära silmis püsiks. Ma tänan viisakalt ja taganen kaugemale ja keeran talle külje. Tuleb siis mulle jälle lähemale, palub kümmet krooni. Ma ütlen, et ei ole ja passin kurja näoga. Liigun jälle eest ära ja ta tuleb ikka järele- mul hakkas juba vaikselt hirm aga mu kõrval oli veel inimesi, nii et ma just väga ei kartnud :D. Seekord küsib siis, et äkki teeks tutvust. Selleks ajaks oli mul juba süda väga paha ja ma mölisesin ainult vihase "EI!!" .

Õnneks sai aru ja jättis mu rahule.

Aga tema asemele ilmus kohe üks vanem naine. Küsis mu käest: 1. Ega buss pole ära läinud? 2. Kas ma lähen ka Tartusse? 3. Palju külma hommikul oli?

Sel hetkel tundsin ma küll juba muret, et ega ometi mul mingi silt selja peal ole, et "Lobamokk 2010, tulge jutustama!".

Buss jäi ka hiljaks ja mul pidid varbad külmast ära kukkuma. Kohe kui istuma sain, viskasin saapad jalast ja tõmbasin kerra. Varsti hakkaski soe.

Vahepealne aeg läks kõik suurepäraselt, kuni ma otsustasin koju hakata minema. Astusin Kaubamajast välja, kõndisin eriti aegluubis, et tasakaalu hoida JA IKKAGI. Lendasin lihtsalt keset linna inimeste keskel selili. Müts hüppas ka peast minema. Kõige hullem oli see, et ma ei saanud ise enda üle naerdagi. Taaskord tuleb tõdeda, et nagu ka autoga liigeldes, hooga ei eksi. Tibusammudest pole ilmselgelt mingit abi.

Aga üldiselt muidu : Head viimast päeva 2010. aastas !

I read books, u read my weird thoughts,

Tuleb tunnistada, hoolimata mu väsimatust puiklemisest, raamatud on siiski rajanud oma tee minu ellu. Samas siiski üle kahe raamatu nädalas, ma veel alla neelata ei suuda. Seda ka kõige paremate soovide korral. Ma ei väida, et ma pole varem niisama hobikorras ühtegi loetavat paberihunnikut kätte võttnud. Olen ikka, kuid seda väga harva. Asi on ehk selles, et raamatukokku sattudes tunnen end justkui võõrkeeleoskusteta eestlane Horvaatias? Ma võin ju kätega vehkida ja mööda käike jalutada, enamus olustikust jääb ikkagi arusaamatuks. Ei aita mind ka mitte-just- kõige-sõbralikumad töötajad, kes kahjuks arusaadavatel põhjustel ei oska mind abistada- ma ju ei tea isegi, mida ma otsin. Hm, jap, seda viimast ma olen tõesti proovinud. Katsu seletada ühele ülbe hoiakuga tädikesele, et sa otsid raamatud, mille autor algas H-ga ja miski selles teoses oli kuidagi seotud päikesega.

Igatahes praegu pean väikest blogimispausi, et siis mõne minuti pärast taas lugemishange hüpata. Lisaks sai ka mu väike cup-of-christmas-tea nii kiirelt otsa, et mul tekkis hirm, et ega ometi tassi põhjas väike ahjualune end ei peida. Btw mul just meenus, kuidas alati kui ma väiksena haige olin tahtsin, et ema mulle ahjualuse juttu loeks. Sellega seoses omakorda mäletan, et üks tavapärane minu loodud väike Picasso maal kujutas endas alati antenniga telekat. Miks ma aga neid sarvedega telekaid alati raamatutesse joonistasin, see on omaette küsimus.

On vist aeg otsi kokku tõmmata?

.

snowing like crazy

Joome glögi ja sööme piparkooke. Köögi aken on poolenisti kinni tuisanud.

Ema tahab minna vanaemale külla, kuid ma ei luba, sest ma ei taha, et ta lumme ära kaoks. Ilma tungiva põhjuseta õue minek pole ju kuigi mõistlik !

Käisime mõmmikuga õues lumes sumpamas.

Põhjus-

Tagajärg-

(See must pallike ongi mõmmik ja see lumine osa on tema nägu, millega ta lund sööb :) )

I wish you all a very merry christmas !

mUst see.

Joon cappuccinot ja vaatan empsikuga staarfilmi "Üksinda kodus". Seda viimast nüüd küll vist ainult minu pealekäimise tulemusena, kuna ema väitis, et ta pole kunagi seda korralikult vaadanud. Uskumatu! :D

Tegime täna pisikese klassikokkutuleku Zik-Zak's (jap, Moos. Zak-zak :D) Pärast seda külmetasin oma varbaid viimase hetke kingitusi otsides. Põhimõtteliselt saatis mind edu, kahjuks aga mitte mälu. Ehk siis mõni asi jäi ostmata.

Praegu tuli tuju kerra tõmmata. Samas kell on nii vähe ...
Tegelikult on mul ka üks raamat lugeda, nii et ma nüüd vist kolingi oma tuppa ümber.

O..m G ?

Ah ,et siis selline jõulupidur..

Avastasin praegu, et mind kummitab meie klassi laul. Iu, peab seda nüüd normaalse muusikaga uputama hakkama.

Uputamisest rääkides käisime pärast pidu kergelt tähistamas, õnneks olid kallid kaasmaalased meile reserveerinud just selle 7-kohalise laua saali keskel. Tegelt oli nunnu, me polnud ju ammu koos seal käinud. Eriti arvestades, et viimati visati mõnda meist sealt ÕUEST välja.

Homme lendame kõik vaheajale, kõlab ju imeliselt.

Ah, krissu soovitas mul kirjutada elus. Kas siis enda v maapiffide. :D Kahjuks aga pole ma kõige maailmas toimuvaga siiski nii täpselt kursis. Ent siiski ma usun, et neil käib praegu korralik aftekas?

hehe, ma rohkem ei viitsi ..

not so wonderful after all ?

Mu meetrine väikenäpp murdus just pooleks. Õigemini lõin vastu ust ja mäetipp lendas minema. Lucky for me, saan nüüd näppupidi edukalt diskokuulist huuleläiget huultele määrida, ilma et peaksin esmalt mõtlema, millises näpuasendis on juurdepääs sisule kõige hõlpsam.

Muuseas lugesin läbi raamatu "Minu Pariis", mis ausalt öeldes muutis mu arvamust Prantsusmaast päris kõvasti. Ütleme nii, et mina sinna elama minna ei tahaks. Ma usun, et seal on ka palju head ja toredat, aga siiski somehow not for me. Samas väiksest puhkusest Pariisis ei ütleks ma ealeski ära.

hehe, suur jõulukuusk sai ka täna ära kaunistatud, olen täitsa rahul - ilmselgelt väga minulik disain.

Long time- no see

Blogggaaah käis puhkusel .

Ja nüüd tähtsamatel teemade.

Who was first, Turkey as a bird or Turkey as the country?

I'm on a mission,

Tänase päeva peaülesanne on mitte autoga kellelegi otsa sõita, kraavi vajuda või kinni jääda.

Kühvel kaasa ja küll ma hakkama saan.

Our finger prints don't fade from the lives we've touched.

Take a zip.

Võimatu on cappuccinot juua, kui see alati nii ruttu otsa saab. Ütleme nii, et see jõulu cappuccino, mida eile Moosiga Robert's Coffee's jõime, inspireeris mind kaneeli kasutama. Veidi kaneeli kuuma joogi sisse ja kohe on tõeline jõulutunne majas.

Lisaks sellele haarasin ma eile veidi hiljem kaasa ka coffein'i jõulukohvi, et end külmal jalutuskäigul läbi vanalinna veidigi soojendada.

Ma vedasin eile terve päeva kaasas ka oma läpakat. Ma nüüd ei oskagi öelda, kas see oli hea mõte või ei. Ehkki mu läppar on pisike ja ei kaalu väga palju, tahtis mu õlg aeg-ajalt siiski otsi anda. Samas aga läks sõit siia ja sinna palju rutem, kuna sain arvutist sarju vaadata.

lets go back to Kansas.

Istun rongis, hülgasin moosi ja liinu. Loodame, et keegi mu kõrvale nüüd istuma ei trügi. :)

brain freeze baby

Nii blonde hetki ei tohi endale lihtsalt lubada. Mida ma küll mõtlesin, kui üritasin digika akut mälukaardi asemel arvutisse suruda? Ei noh, õnneks sain ikka õigeaegselt aru, milles probleem. :D

Aga jah, tegin talvest pilte- you can check those out in the PAGES column ! Seda muidugi siis, kui ma nad ükskord sinna panen.

Esmaspäeval sain ma tagasi ühe oma essee, kuhu õpzu kirjutas, et ta soovitaks mul õigusteadust minna õppima. hehe, nii armas.

Teisipäeval mõistsin, et lockingut ei anna võrreldagi wavinguga, ega ühegi muu stiiliga, kui nüüd järele mõelda.

Kolmapäeval sai taaskord selgeks, et loosiõnne on mul umbes sama palju kui talvel õues sooja.