Restless day

Täna oli järjekordselt selline päev, mil kannavill kandis endakohal suurt silti kirjaga "Võid kindel olla!". Teisisõnu alustasin oma rännakuid väikese tunnise kõnnimaratoniga. Järjekordne töövestlus oli pmst Ülemiste-hoodis. Igatahes jah blabla smile blabla per usual.. Järgmine nädal saab teada, kas saan järgmisesse vooru või ei.  Nagu B ütles, siis et mis voore nad korraldavad igal pool, ega ma mingil missivõistlusel ei kandideeri. -.- Tüütuste tüütus. Samas hiljem sain ühest teisest kohast suht häid uudiseid, aga see koht on siiski mu plaan B..

Igatahes hakkasin sealt siis tagasi tulema, mõtlesin küll korraks, et hüppan trollile?, aga siis ikka raputasin pead ja andsin kandadele valu. Mõnus uduvihm aitas ka kiirkõndimisele kaasa. Samas koju tulin siiski mingi 2 tundi vist. Okei ma vahepeal ekslesin Prismas ja lõpuks üritasin teed lühemaks lõigata (loe: tegin mingi asjatu ringi). Igatahes lõpuks jõudsin ikkagi kohale ja olin mingid paar närust tunnikest nagu surnund meritäht voodis pikali, almost-almost oleksin magama jäänud. 

Seega puhkepaus oli lühike. Kohe varsti tulistasin uuesti linna- asju ajama ja kursakaga kohtuma. 

Päevanali juhtus siis ühe valgusfoori all. Seisime seal siis mingite inimestega (ainult üks oli päris mu kõrval). Ühel hetkel siis hakkasin luksuma :D Esimene luksatus tuli nii kõvasti, et mu kõrvalolija võpatas. Nagu sellest veel vähe oleks olnud, mul oli endal nii naljakas, et ma naersin üksi kõva häälega. Pidin lausa B-le helistama, et ma päris totakas välja ei näeks. 

Pärast seda suursündmust tegin endale raamatukokku konto ja plaanisin sealt edasi Virusse dokumendifotosid pildistama minna. Kahjuks aga peeglisse vaadates avastasin, et mul oli kleidikaelusel mingi triikimis-helkimisplekk, mis ainult väga erksas valguses end ilmutas.. nice. Jätsin siis pildistamise vahele ja läksin kooli aega surnuks logelema. 

Aa enne seda suhtlesin mingi välismaalase sõbraga telefoni teel- üritasin talle seletada, et ta sõber on Viru Keskuses. Lõpuks läks asi juba liiga informatsiooninõudlikuks, et ma pidin ütlema, et "sry I really don't know".. kuna ma tõesti ei tea, mis bussid kus peatused peatavad. Ma polnud sel hetkel veel kordagi oma ühiskaartigi kasutanud. 

Ja siis veel tuli õues tuli mingi mees, näitas digikast mingi maja pilti ja küsis minult, et kus see on. Mul loomulikult polnud halli aimugi. Aga tore vähemalt teada, et ma paistan seda nägu olevat, nagu ma teaks. :)

Igatahes läksin koos vihmaga siis kooli.. Meie osakonnas? on ülimõnus tudengilounge. Nii et paar plusspunkti Tallinnale ka lõpuks ometi. Isegi kott-toolid on olemas.

Sain siis oma kaks minutit istuda, kui tuli mingi tsikk. Alguses ajas niisama juttu ja lõpuks siis jõudsime vestlustuumani- usuvärbamine. Kutsus mingisse vestlusringi.. eeheeehe. No inimesena paistis tglt tore, aga jah sry but no. "Aga sa siis ei arva, et elul on mingi suurem mõte ka?" -.o

Ta siis jättis mulle mingi kutse ja ma noogutasin viisakalt, et jajah aitäh kutsumast. 

Siis läksin sain kursakaga kokku. Terve see raamatukogulaadne asi oli õppijaid täis- WHAT?? teine nädal on, simmod raisk. Üks lausa tuli ja palus meil vaiksemini rääkida. FU! 

Pärast meie minikoosolekut läksin tagasi loungema ja siis mõtlesin, et mu päeva sammulimiit oli juba pigem täis- ehk siis otsustasin bussimaailma uudistada. Õige buss hilines muidugi mingi 10 minutit :))). 

Siis sellele lisaks ei osanud ma seda kaarti õigesse kohta näidata. Vehkisin muudkui ekraani ees.. nii kaua kuni üks asjatundlik mulle lõpuks näpuga õiget kohta näitas :D. Maybe I was blind, maybe I was stupid, maybe I was tired, maybe my life had no real meaning (peab vist ikka diskussioonile minema nüüd). Kokkuvõtvalt ütleks, et oli natuke mark, aga samas njääh who cares.

Seda kõike nüüd üle lugema ma küll ei hakka, sest

VEAD teevad meist ju inimesed!!! 

... kill me now

annoyed

. mõni inimene kohe oskab.

Kas on ülemäära palju palutud, et mind teiste inimeste argiprobleemidesse ei kaasataks?

just deal with your shtt and  leave me out of it.

walk a mile in my shoes

... or like a hundred miles.

Mu kingad ilmselt väga kaua enam ei ela, kuna mul pole veel tasuta sõidu maitset suus. Ehk siis ma kõnnin ja kõnnin ja liuglen ja jooksen kõikjale. Nt eile käisin töövestlusel Ülemiste juures... jala... edasi ja tagasi läks kokku mingi 2 h. Vestlus ise oli u 5 minutit..

Siis olin oma tunnikese-kaks kodus ja kõmpisin tagasi linna- kooli. Esimene official loeng TLÜ-s.. Loeng oli täitsa okei, aga TLÜ kui komplekt mulle siiani väga ei sümpatiseeri. #TEAMTÜ4EVA. Aga loodame, et harjun ära... või midagi.

Pärast kooli ei viitsinud ma enam oma short-cuti teega koju tulla, mis teisisõnu tähendab, et jalutasin oma hoodi läbi vanalinna. Eelmine kord kohtasin sel samal marsruudil kool-kodu Tartu roomiet, kellega siis olime veel linnas tunde. Eile aga tulid juhuslikult mulle vastu Emmi ja Lendur.
Kokkuvõttes olen nüüd suht põnevil juba, et keda järgmine kord näha saab. :D

Siis jõudsin kunagi koju ja ohhoo vana kursavend oli külas. Mis tähendab, et lõpuks jalutasin koos kahe M-iga veel poodi ka.

.. õnneks praegu on Obama! puhul on ilmad ilusaks läinud ja see igapäevane kõnnimaraton ei ole mingi häiriv tegevus. Erinevalt nüüd eelmisest nädalast, kus ma pmst kõikides sihtpunktides nagu mingi märg homeless-tselovek välja nägin. Aga kui nüüd suurest O-st veel rääkida, siis mul ÕNNEKS homme kesklinna asja pole, mis tähendab, et minu elu ta loodetavasti peapeale ei keera, aga samas vara veel hõisata.

Igatahes, et ikka elu põnev oleks, siis täna hommikul sain kõne mingist reklaamifirmast :), öeldi, et blabla koht millele kandideerisite läks juba kellelegi teisele. Ma siis mõtlesin omaette, et ahah, aga muidu e-mailist olete kuulnud? Lõpuks siis viskas hoopis sellise ettepaneku, et aga äkki ma tahaks mingil teisel positsioonil töötada. Ühesõnaga neljap siis järgmisele intekale.

Ma ei käi nii palju poes ka, kui ma käin vestlustel. Ja nagu oleks siis see mingi märk sellest, et ma kuhugi tööle saan.. mkm neil alati need konkursid alles käivad ja siis vestlus lõppeb sellega, et "me anname kunagi teada".

JA nüüd tervitustering.. 1. kõigile, kes siia veel vaatavad, ehkki ma väga aktiivne ei viitsi olla. 2.Moosile, kes on nüüd nii tublisti oma blogindusele uued tuuled alla saanud.