Kui sellega siin kell 2.36 hommikul (?) ei alusta, siis ega enne järgmist suve blogiga kuhugi ei jõua.
Seega siin ma nüüd olen. Nõme auk on nüüd juuni kohal küll. Ühe postituse oleks pidanud ikka tegema, rikub nagu mu perfektse aastaringse skoori ära. FFFFFFFFFFFFFF. .
Sellegi poolest tasub ka neid möödunud kuid meenutada, cause they were awesome.
Mis siis juunis toimus?
Korjasin oma kodinad Tartust kokku ja võtsin ühes endaga ka bakakraadi. Kui nüüd seda bakaprotsessi ja üleüldse ülikooli retseptina peaks kirjeldama, siis ühe kaanetatud ja uhke paberilipaka saamiseks on üldiselt tarvis:
*Natuke mõtlemist
*Sitaks viitsimist
*Inimesi su ümber, kes sulle kogu aeg bakatööd ja kõiki muid tähtaegu meelde tuletavad - I hated you... but also thanks, babes.
Esmalt tasub siis ahi sooja panna, ehk siis kõik ootused kõrgele seada, sest tahaks ju ikka, et pärast taigna kokkusegamist (siinkohal suuri õpinguid) mingi koogi ka kätte saaks (kraad!!! KRAAD!!!!!). Seejärel tasub olla valmis selleks, et ükskõik kui kaua sa juba seda tainast sõtkunud oled ja mida iganes sulle ka varem sellest räägiti, see töö ja vaev ei lähe enne lõppu lihtsamaks. Võib-olla hetkeks, aga see on vaid meelepete, sest lõpp aka bakatöö aka viimane sõtkumine, vot see on see kõige hullem.
Muidugi tuleb arvestada ka sellega, et ülikook küpseb minimaalselt kolm aastat..
Ent kui kõik lõpuks siiski ahju jõuab.. no siis on ikka hea tunne küll. Hurraa and never again!!!
NALI.
Ma ei suutnud end takistada ja kandideerisin Tallinnasse magistrisse. Kirjutasin lausa magistritöö kavandi ja käisin vestlusel. Muud nagu vaja ei olnudki ja sellest vähesest piisas. Tuleb tunnistada, et magistrisse saamine oli palju lihtsam ja mingit närvikulu nagu ei olnudki (mu elu vist ei sõltunud sellest piisavalt palju). Kuidagi õnnestus mul enam kui sajast inimesest ettepoole sõuda ja noh peab vist selle metafoorilise ahju uuesti tiksuma panema.Oeh.
Kuigi ma pole niivõrd vaimustuses õppimisest kui sellisest, fcking 15 years already, but who's counting right, aga uue erialaga olen ikka rahul küll. Eriti pärast õppekavaga tutvumist. Kõlab rohkem minulikult kui poliitika, aga samas ma siiski ideaalis ühildaks need mõlemad ja liiguks sealt kuhugi edasi.
Rohkem ma nüüd korraga ei jaksa, aga küll ma jõuan oma pildiralli ja lõbusamate juttudega ka siia ükskord.
Seega siin ma nüüd olen. Nõme auk on nüüd juuni kohal küll. Ühe postituse oleks pidanud ikka tegema, rikub nagu mu perfektse aastaringse skoori ära. FFFFFFFFFFFFFF. .
Sellegi poolest tasub ka neid möödunud kuid meenutada, cause they were awesome.
Mis siis juunis toimus?
Korjasin oma kodinad Tartust kokku ja võtsin ühes endaga ka bakakraadi. Kui nüüd seda bakaprotsessi ja üleüldse ülikooli retseptina peaks kirjeldama, siis ühe kaanetatud ja uhke paberilipaka saamiseks on üldiselt tarvis:
*Natuke mõtlemist
*Sitaks viitsimist
*Inimesi su ümber, kes sulle kogu aeg bakatööd ja kõiki muid tähtaegu meelde tuletavad - I hated you... but also thanks, babes.
Esmalt tasub siis ahi sooja panna, ehk siis kõik ootused kõrgele seada, sest tahaks ju ikka, et pärast taigna kokkusegamist (siinkohal suuri õpinguid) mingi koogi ka kätte saaks (kraad!!! KRAAD!!!!!). Seejärel tasub olla valmis selleks, et ükskõik kui kaua sa juba seda tainast sõtkunud oled ja mida iganes sulle ka varem sellest räägiti, see töö ja vaev ei lähe enne lõppu lihtsamaks. Võib-olla hetkeks, aga see on vaid meelepete, sest lõpp aka bakatöö aka viimane sõtkumine, vot see on see kõige hullem.
Muidugi tuleb arvestada ka sellega, et ülikook küpseb minimaalselt kolm aastat..
Ent kui kõik lõpuks siiski ahju jõuab.. no siis on ikka hea tunne küll. Hurraa and never again!!!
NALI.
Ma ei suutnud end takistada ja kandideerisin Tallinnasse magistrisse. Kirjutasin lausa magistritöö kavandi ja käisin vestlusel. Muud nagu vaja ei olnudki ja sellest vähesest piisas. Tuleb tunnistada, et magistrisse saamine oli palju lihtsam ja mingit närvikulu nagu ei olnudki (mu elu vist ei sõltunud sellest piisavalt palju). Kuidagi õnnestus mul enam kui sajast inimesest ettepoole sõuda ja noh peab vist selle metafoorilise ahju uuesti tiksuma panema.Oeh.
Kuigi ma pole niivõrd vaimustuses õppimisest kui sellisest, fcking 15 years already, but who's counting right, aga uue erialaga olen ikka rahul küll. Eriti pärast õppekavaga tutvumist. Kõlab rohkem minulikult kui poliitika, aga samas ma siiski ideaalis ühildaks need mõlemad ja liiguks sealt kuhugi edasi.
Rohkem ma nüüd korraga ei jaksa, aga küll ma jõuan oma pildiralli ja lõbusamate juttudega ka siia ükskord.
No comments:
Post a Comment