Jeehaa, pole ammu ekskursioonil käinud. Täna sain seda suurt viga lõpuks ometi parandada.
Alustuseks sain oma lätlasega kokku, temaga oli kaasas ka itaallane ja siis ühines meiega veel üks eesti-ameeriklane. Kõndisime siis tipa-tapa neljakesi A.Le Coqi. Tee läks ruttu ja juba olimegi kohal.
Giid pajatas seal mingeid lugusid, ma ei tea, ei kuulnud midagi väga alguses. Ainuke küsimus, mis mul juba eelnevalt oli, ja mida ma ise ometi välja uurida ei viitsinud, oli see, et miks just A.Le Coq - et mida see nimi tähendab, kui üldse. ALBERT Le Coq oli mingi tegelane. vot siis.
Siis ronisime kuskile kõrgele-kõrgele, päris kurb, kui keegi meist kõrgust oleks väga kartnud, sealt ikka oli läbi silla võre mõnus alla vaadata. Umbes nagu 9.korruselt. Saime väljas ka kuskil tünni otsas käia, vaade Tartule oli päris suurejooneline.
Tripp lõppes siis joomapeoga. Ma võtsin mingi siidri, õnneks joppas selline, mida ma proovinud polnud, aga noh ma sõin nätsu samal ajal, et ega väga aru küll ei saanud, mis maitsega oli. Igatahes joogi taustaks lasti peotümmi- tglt oli see mingi õlletehase tutvustusfilm, aga see muusika oli nii räige träna, et mul sisemisest naerust vesi tikkus silma.
Pärast kõndisime siis väljakatega tagasi linna. Super toredad inimesed ja nagu juttu oleks veel kauemakski jätkunud. Vahepeal ikka tore päris võõrastega suhelda.
Siis käisin väsitasin end veel natuke linnas, trügisin mingite vanuritega Maximas ja tulin koju ära. Ma olin nii väsinud, täiesti õudne. Endalegi üllatusena ärkasin siis mingi 2 tundi hiljem üles, sest ma mõtlesin, et roomie tuli koju ja hakkas laulma. Tegelikult laulis kõrvaklapp mu kõrvas.
Nüüd sain ka just mingi võõra tüübiga kokku korraks koridoris, viisin talle piibu. Ta nii kenasti kutsus mind ka suitsumulle puhuma, aga ma ei viitsind päris üksi minna. Roomzid ju kõik kuhugi kadunud.
No comments:
Post a Comment