someday I'll write a story ..

.. not today - kuid see siin on oma pikkuse poolest ikka ka omaette saavutus :)

Mul on juba hommikutundidest peale tunne, et täna peaks blogima. Ja mitte lihtsalt paar lauset üles viskama, vaid lausa mõttetult pikalt kirjutama. Samas tekib juba krooniliseks saanud probleem - alustamine on raske ja juba praegu tahaks näppe esci suunas sirutada. Ainuke võimalus, kuidas sellest ideest siin üldse asja saaks on vist tüüpiline (tavaliselt küll ebaõnnestuv) tee-premeeri-tee mudel. Ehk siis nüüd sai üks kiire sissejuhatus ja selgitus kirjutatud ja ma võin vähe mugavamalt end sisse seada ja muusika taustal pooleldi magada, pärast kirjutan edasi ...

Vahepeal on umbes tunnike vist mööda läinud, ajasin roomie ja B-ga sorts juttu ja tegin jõulujooki. Terve tuba lõhnab jõululiselt. 

Hommik, nagu pea igal neljapäeval, algas vara-vara. Täpsemalt kell 6 oli esimene äratus - paraku küll ootamatu ja ehmatav. Hetkeks lausa tekkis paranormal activity feeling, kui mulle riiulist shampoonid ja hambapastad voodisse ja maha lendasid. Oleks ma oma pooleliitrise dušigeeliga vastu pead saanud, oleks praeguseks ilmselt nii mõnelegi pidanud seletama, et ei ma ei sattunud võõra rusikaga pahuksisse, ega ka ei kukkunud õnnetult vastu vanniserva. Igatahes ma jäin pärast väikest (suurt) ehmatust uuesti magama ja järgmine kord kui ärkasin oli kell juba 7 ja mul kiire-kiire. Samas kiitused mulle, sest selle tunniga jõudsin käia pesus, süüa ja sättida (teha lokke). Üllataval kombel olin täna ekstra laisk ja ei läinudki oma tavapärase ringiga kooli, vaid otsustasin otsetee kasuks. 

Vara kohalejõudmisest oli niivõrd palju kasu, et sain M-le ja endale hea koha valida, kuigi enam pole sellega vist ka hilinedes väga probleeme, sest erinevalt esimestest loengutest on õigusloengu audikaread märgatavalt hõrenenud. Loengud läksid kahtlaselt kiiresti ja varsti oligi kell juba 11.45 (loeng kestab 12.00ni punktipealt). Järsku hakkas tuletõrjealarm tööle, keegi väga välja ei teinud. Mõni hetk hiljem oli aga ruum juba suitsune ja kui õppejõud lõpuks suvatses pea koridori pista, oli koridor juba täiesti hall. Eestlased nagu ikka võtsid asja väga rahulikult, mõnel oli aega ka prügi maast üles korjata. Mul muidugi oli ülimalt põnev - aga ma ei saanudki teada, mis värk tegelikult oli. 

Seejärel lasin ühe loengu üle ja läksin koju, et siis varsti kohe uuesti kooli minna. Järgmine punkt päevakavas oli seminar, mu aktiivsus oli nullilähedane, essees ka väga mõttelõng jooksma ei hakkand. Panen kõik oma probleemid väsimuse süüks.

Kell 4 punktipealt pidin pannikanurgal B-ga kohtuma. Telefonita on vist tänapäeval ikka võimatu normaalselt asju ajada. Põhimõtteliselt võtsin B koduvõtmed endale ja tagasi ei anna ning homme on seal kastanipuu otsas ühte suuremat kräud oodata. Lähen hoian kiisut või siis hoiab tema mind? Vaatame kõik nurgatagused üle ja ilmselt ka lõhume midagi lihtsalt nalja pärast ära. Kõik on loomulikult külla oodatud ja tähtsamad kutsed on juba ammu laiali saadetud. Attending list on ikka suht kirju. 

Pärast seda oli  1 õnnetu loeng veel. Õnnetu selle pärast, et pärast kella 4 ei oska ma enam oma nimegi kirjutada, ammugi siis mingit võõrkeelt õppida. Samas on alati fun, kui ma peas ennustan, et keda õppejõud järgmisena küsib -- alati joppab - tavaliselt olen mina see õnnelik. 

Nüüd olen moviemaratonil ja kell võiks juba rohkem olla, sest ma tahaks magama minna. Siiralt vabandan nii pika sisutühja postituse pärast, aga I had a feeling. Also pole ammu ridagi kirjutanud, ehk see teeb asju vähe tasa. Vastutasuks jään ise kõiki teisi huvitavaid postitusi ootama.. Nt KL see, et sa päikest saad võtta ei tähenda, et sa sellest blogima ei peaks. 

BTW varsti on jõulud ja mu luban, et mu blogis hakkab lund sadama hoolimata sellest, mida ilmataat lubab. Also täiesti võimalik, et ma leian end siit blogimaalt ka homme, sest inventuur tuleb ju ikka üles märkida? 

ok tsüüs