so close yet so far

Eile olin tubli ja tegus as usual. Käps eksam tehtud ja bussile, et siis kolm tundi Pärnusse sõita. Kusjuures ma pidin väga kindlalt 5ks tööpleissi jõudma ja no niii napilt jõudsin bussile. Teinekord võiksin ikka eelnevalt sellele mõelda, et bussist piletit osta ei saa, kui sularaha on ainult 5, aga pilet 10.. Õnneks jõudsin siiski bussile ja sain esmaklassilist vaadet nautida - ehk siis esimest istet + mingi vanurihõng lihtsalt hõljus õhus ja ei läinud ka siis minema, kui mu kõrval istunud tädi minema läks. Vb nende esimeste istmete juures lõhnabki kogu aeg nii ? Igatahes veidi häiriv. Aga see polnud pooltki nii hull kui see, et bussijuht muudkui klõpsutas konditsioneeriga ja  mulle puhus külma tuult rõõmsalt pähe ja ma ei saanud seda ise kinni ka kuidagi panna. Õhtul valutas pea ikka päris korralikult.

Jõudsin siis 5ks kohale ja auto tuli õnneks järele, muidu küll õigesse kohta poleks jõudnud, ma ei tunne Pärnut ju absoluutselt. Õppisime siis vähe oma töösüsteemi, tegime väikse moedemmi ja siis tatsasime L-ga oma uude koju. See tatsamine kestis ikka kõvasti kauem kui pool tundi, ehk siis I need a bicycle. Aga kuna meil kodus netti pole, otsustasime seda väljast hankida ja kõndisime veel terve hunniku maad edasi.

Õhtul tegime oma elutoast raamatukogu ja vaatasime kuidas meeleheitel koduperenaised otsa said.. Jap ma jõudsin ühe seriaaliga lõpuni, auplausi pole vaja . ;)

Täna kraamisime kodu ja veetsime mingi tund aega Selkus, et meil oleks üldse vahendeid, millega koristada.

Lõpuks suurte edasilükkamistega jõudsin bussile ja nüüd olen kodus ja siin on nett ja mõmmik ja mu suur ja lai voodi. Aga ükskõik, kus ma ka ei oleks, alati igatsen ma oma teist/ teisi kodusid ka. nt praegu mul poleks midagi ka selle vastu, kui ma oleks oma tartu häärberis või pärnu mänsionis. Ehk siis suvel võib mulle lausa kolmele aadressile kirjutada ja joonistada !