When life is a bitter pill to swallow, you gotta hold on to what you believe !

Peab vist blogima tõesti, muidu B viskab mind uuesti ind'u täis pakiga.

Viimased paar päeva on sessivaimus möödunud. Eile oli vist siiamaani mu elu üks kõige nõmedam eksam, fking õppida selleks ei olnud võimalik ja aega oli ka ilmselgelt minu jaoks liiga vähe, ma ei jõudnud oma mõtteidki selle 90 minutiga koondada. Aga õnneks läks lõpuks kõik paremini, kui ma arvasin ja sain üldkokkuvõttes lausa B kätte.

Eile oli taas selline tore päev, kui võõrad inimesed tänaval mulle nalja pakkusid:
Läksin kooli, ületasin ülekäigurada. Mingi ~40+ naine tuleb vastu, ok vb ma astusin talle kuidagi ette, samas ise ei mäleta midagi sellist ja ma üldse ei oleks teda tähelegi pannud, aga ta nagu oli üksi ja minu arust rääkis kõva häälega. Kui me kumbki teine teiselepoole teed olime jõudnud vaatasin siis tagasi, et mis värk oli  JA siis ma sain aru, et see hull tõesti rääkis vist  minuga + selleks ajaks juba karjus konkreetselt teiselpool teed minu peale :D täiesti lambist, kui ma õigesti kuulsin, siis midagi sellist : "Ja nüüd vahib ka veel ja blabla !". Passisin lihtsalt, et wtf ja tormasin ruttu edasi, kes neid hulle teab.

Siis hiljem läksin uuesti linna. Olin just sillani jõudnud ja mingi noormees oli minust sammuke eespool. Sillale pääsemiseks tuleb seal ronida kas kaldteele või trepile. Ma nkn suundusin trepi poole. See tüüp aga oli kaldteel, vaatas mitu korda tagasi ja jäi keset seda seisma. Vahtis siis mulle rõõmsalt otsa, sirutas käe välja ja ütles midagi sellist : " Sul on kindlasti libe, ma võin toetada." Ma siis hakkasin naerma  ja vastasin, et eh saan ikka ise hakkama. Siis ta veel rääkis midagi sellest, kui tore oleks ikka olnud, mind sealt üles aidata. :D Oeh. :D

Täna siis oli teine eksam, õppejõud jäi mingi 10 minti mõnusalt hiljaks ja korraldas siis audikas mingi 5-7 minutit ümberkorraldusi. Norm.